Eesti Maaturismi pere üheskoos laia maailma avastamas

Reisimuljeid jagab Piret Talistu, Kauksi Puhkemaja perenaine: 

INDONEESIA – MÕTLEMAPANEV JA SÕBRALIK
Paar päeva tagasi juhtusin lugema üht pealkirja: Reisimine on ainuke raha kasutamise viis, mis teeb rikkamaks. Tõesti, see on nii!
Möödunud suvi oli vaatamata tujukale ilmale väga töine ja toimekas. Vähemalt meil, Kauksi puhkemajas. Seetõttu ootasin puhkust nagu laps, lugedes päevi. Puhkus, pikalt planeeritud, viis meid sel aastal teisele poole maakera – Indoneesiasse. Tõotas tulla põnev reis heas seltskonnas. Nimelt ühendas meie gruppi suures osas kuulumine meie heasse katusorganisatsiooni Eesti Maaturism.
Ühingu bürool on saanud lausa traditsiooniks korraldada oma liikmetele hooaja lõpul õppereis kodust kaugemale. Koos on käidud Gruusias, Itaalias, Šotimaal, Kreekas, Prantsusmaal jm. Need reisid on väga oodatud – külastame põnevaid kohti, ettevõtjaid teistes maades ja mitte väheoluline on kokku saada oma kohalike kolleegidega, kellest paljudest on saanud head sõbrad. Sel aastal korraldas meie reisi üks ühingu liikmeks olev reisibüroo Fiesta Reisid. Tagantjärgi hinnates ei jää meie vahva büroo korraldus mitte milleski professionaalile alla.
Kaugele reisida on põnev, kui vaid seda lendu ees ei oleks!
16 lennutundi ja kolm erinevat lennukit – ning kohal me olimegi. Indoneesia võttis meid siit sombusest Eestimaalt tulnuid, vastu poolköetud saunakuumusega. 30 kraadi ja niiske õhk.
Meie Veterinaar- ja Toiduameti inspektor lööks Jakarta tänavatel kahte kätt kokku ja oigaks: „õumaigaad!“ ning siis vist langeks minestusse! Ma ei tea, kas selles riigis on taolist ametit, kes jälgiks tänavatel toimuvat.
Loomulikult on linnades meile harjumuspäraseid restorane ja toidukohti, mida külastavad peamiselt turistid. Kuid igal sammul nägime tänavatoitlustust, mis koosnes erinevatest materjalidest katuse ja seintega bambuskarkassist. Selles oli lauake (suurem või väiksem) külastajatele ja teine toidu valmistamiseks. Nõude pesemiseks (1x nõusid ei näinud kuskil va kotikesed, kuhu kaasa ostetud
toit pakendati) pahatihti lauapinda ei jätkunud, seda toimetati maapinnale asetatud kaussides. Päeva lõpuks oli vesi seal juba üsna hägune. Nõud kuivasid sealsamas, klaasid mingite tokkide otsas. Aga kohalikke see ei häirinud, lauatagused olid õhtuti rõõmsat rahvast täis.
Põnevate toiduelamuste ootuses ostsime ühest väikesest müügiletist õlis küpsetatud ja eelnevalt taignasse kastetud toidupalasid, mis olid ütlemata maitsvad. Mul oli isu proovida ka tänavaputkas söömist, kuid kui ühes neis nägime prisket rotti ja teises nõudepesu, läks isu millegipärast ära. Piirdusime nn ratastel müügikärudest pakutavaga.
Kuid kohalikud eelistasid just neid kiletaguseid lauakesi, kindlasti oli ka hind nendes poole soodsam. Meie kohalik giid Rudy, kes elas meiega samades hotellides ja kellele hommikubuffet oli hinnas, eelistas hommikusööki süüa just sellistes kohtades.
Üks, mis väga silma torkas ja koduse tunde tekitas oli nn äpinäppijate armee. Ei mingit erinevust meie kohvikute ja tänavate, bussipeatuste ja pinkidega. Telefon oli käes isegi mopeedijuhil ja kuna liiklus oli sõidukite rohkuse tõttu väga aeglane - iga natukese aja pärast tuli peatuda, siis sai aega kohe „tõhusalt“ kasutada. Vahel tundus, et telefonisõltuvus piinab sealseid inimesi isegi tõsisemalt kui meil. Neil ei ole selliseid seadusi, et roolis olles ei tohi tegeleda kõrvaliste asjadega. Ega seadust, et mootorrattal sõites peab olema kiiver peas. Juhil tavaliselt ikka oli ja tagaistujal ka. Kuid kui rattal istus lisaks emmele-issile ka 1-3 last, siis neil tavaliselt lehvisid juuksed tuules (ja telefon oli käes).
Motoroller on sealses liikluses sõiduk nr 1. Sellega on võimalik autode vahel süstides kõige kiiremini sihtpunkti jõuda. Ja neid oli seal tõepoolest palju. Lisaks sõiduvahendile oli motikaga hea ka igasuguseid asju vedada – heina, veekanistreid, igasuguseid kaste ja isegi külmkapp mahtus tagaistmele. Saabudes oli isu see sõiduvahend kuskil ära proovida, kuid esimene päev liikluses muutis vähemalt minu ebakindlaks, isegi tagaistmel sõit oli kõhedust tekitav. Ent kohalikud inimesed olid selles segasummas uskumatult rahulikud, keegi ei vehkinud rusikatega ega lärmanud. Signaali anti pigem hoiatuseks pööramisel või ümberreastumisel. Kui teele oli märgitud kaks sõidurada, siis tavaliselt oli liiklusvooge kolm, parimal juhul isegi neli.
Pikemate ummikute tekkimisel (kord sattusime ka sellisesse olukorda veetes „mõnusad“ kolm tundi), ilmusid sõidukite vahele kui selgest taevast erinevad müügimehed-naised. Esialgu suhtusime neisse tõrjuvalt, kuid paari tunni möödudes kulus mõnus banaanikobar või pakk tapiokikrõpse marjaks ära.
Meie reis kulges kahel saarel (Indoneesiale kuulub üle 17 000 suurema ja väiksema saar) – Jaaval ja Balil.
Jaaval, kus asub ka pealinn Jakarta, kogesime nn päriselu. Õhtul tänaval jalutades pidi olema ettevaatlik, et rolleri alla ei jää, sest kõnniteed olid tihti olematud ja vähese valgusega. Sageli laiutas seal mõni tänavatoiduputka. Peatänavalt kõrvale suundudes sattusime kohe kohalikku ellu - vahel istus posti ääres pimedas ema ja laps magas kõrval teki peal. Ikka kõnniteel. Inimesed toimetasid rahulikult oma asjadega, keegi ei tülitanud meid ja kui olime suundumas enda teadmata ummiktänavasse, siis juhatas heatahtlik kohalik tüdruk meid oma väheste inglisekeelsete sõnade abil õigele teele.
Indoneesia üks märksõnadest oligi sõbralikkus. Kõik inimesed (liialdamata) kellega kokku puutusime olid ülisõbralikud. Ootuspäraselt oli seda hotellipersonal ja müüjad, aga samas ka inimesed, kellega lihtsalt tänavasaginas kokku puutusid ning isegi turvamehed ja politseinikud. Meil on sellised ametimehed reserveeritud ja ranged oma tähtsat tööd tehes. Indoneesias oli tavaline, kui tee ääres seisev turvamees, küsis, kuidas meil läheb, kuidas päev oli ja soovis lõpuks head õhtut jms. Ja seda kõike naeratades ja oma hoolivust väljendades. Raske oli sellises olukorras jääda morniks ja tõsiseks.
Uus kogemus oli, kui kohalikud inimesed palusid luba koos meiega pilti teha. Oleme kogenud, et eksootilistes maades pead pigem peale maksma, kui soovid huvitava kohalikuga ühele pildile jääda. Meie grupi pikad ja suured mehed pidid vahel pikalt paigale jääma, et kõik väikesed naisednoorikud oma klõpsu ära teha saaksid. Aga isegi mina, kes pea sama kasvu ja omaarust täiesti tavaline eesti naine, sattusin päris mitmel korral valituks.
Üks huvitav amet, milleta Indoneesia tänavatel hakkama ei saa oli liikluse korraldaja. Mõnel pool, näiteks hotellide ja suuremate kaubanduskeskuste juures olid nad vormis ja tõenäoliselt palgalised. Kuid pea igal ristmikul vehkis liiklusvooge liigutades 1-2 tavakodanikku. Giidi sõnul andis reguleerija võimaluse kiiremini läbi pääseda autojuhile, kes talle oli eelnevalt rahatähe pihku pistnud.
Sellisel moel teenivat päevas kuni 100 000 ruupiat (u 6,50 €), mis kohalikule inimesele on korralik päevapalk.
Tänu neile oli ka meil mitmel korral üldse võimalik üle tänava pääseda. Ja täitsa tasuta. Ikka laia naeratuse ja tervituse saatel. Vahemärkusena olgu öeldud, et sõbralikud naeratavad näod jäid Indoneesiasse maha, Hong-Kongis maandudes olid lennujaamaametnikud meile harjumuspäraselt tõsised ja ranged. Üks meie giididest selgitas indoneeslaste sõbralikku ja päikselist olekut nende filosoofiaga, mida juba lastele maast madalast õpetatakse – kõik, mis teed, tuleb sulle kunagi tagasi. Oleks see tarkusetera ka meil iga päev meeles. Nii lihtne ju!
Meie reisikava esimene pool Jaaval oli kokku pandud põhimõttega, et näha palju erinevatusundeid (suuremaid 3) koos nende juurde kuuluvate iseloomulike sakraalehitistega. Neid oli pisikestest hiiglaslikeni. Balil, kus valitsevaks hinduism, oli oma väike tempel igas elamus ja tänavanurgal. Sinna pandi hommikuti väike palmilehest punutud korvike andidega – lilleõis, puuvili, komm, münt – ja sellega paluti päevale edu. Sarnaseid korvikesi võis näha rannas veepiiril ja isegi auto armatuuril.
Kuna tegemist on seismiliselt aktiivse piirkonnaga, siis külastasime vulkaani, mille viimane vulkaanipurse oli olnud käesoleva aasta juulis. Nüüd ta podises uut energiat kogudes ja väävlisuitsupilvega märku andes, et ta ei ole kustunud.
Külastasime ka 2006 aastal suurt hävitustööd teinud Merapi vulkaani jalamit. Sinna, ühe küla asemele, oli rajatud väike muuseum, mis kajastas seda tohutut tragöödiat.
Meil avanes võimalus külastada ka ühte kohalikku, reaalselt toimivat kodumajapidamist. See oli uskumatult askeetlik, ei midagi ülearust. Aga pesumasin ja gaasipliit olid olemas. Ja ise on nad selle kõige juures taas naeratavad. Sealt lahkudes mõtlesin, et ma ei kurda enam kunagi, et mul diivan vana või uusi kahvleid vaja. Tegelikult piisab väga vähesest. See käik oli väga õpetlik.
Samas külas saime proovida käsitsi tapiokikrõpsude valmistamist ja musitseerimist kohalikel instrumentidel küla muusikakoolis.
Tutvusime kohaliku käsitööga – hõbeda meistrid ja väga levinud tekstiilikujundus – batik. Eriti põnev oli kohtuda ühe batikameistri (tema kunstnikunimi oli Piccasso) galeriiga. See oli juba kunst selle kõige paremas mõttes. Tavaelus kasutatavad batikas riideesemed toodetaks tänapäeval juba tööstuslikult. Batika olulisust ühele indoneeslasele näitab juba see, et tähtsamatel pühadel või koosolekutel kannavad ka kõrged riigiametnikud just seda. Ja ka meie reisiseltskonnas ei ole vist kedagi, kes sealt endale ja oma lähedastele särki, kleiti või isegi laudlina kaasa ei toonud.
Kuna Jaava saar on pikk, siis oli meile ühe vahemaa läbimiseks broneeritud rongireis (6,5 h). See oli alles elamus. Sõitsime läbi saare, kahel pool riisiväljad, kohalikud külakesed oma igapäevategemistega. Ja rõõmsalt rongile lehvitavad inimesed. Mõtlesin selle sõidu ajal, et miks me küll seda transporti nii harva kasutame. Väga tore elamus ja põhiline – ei mingeid ummikuid!
Eraldi teema on indoneesia toit. Riisi, mis on nende põhitoit, pidid nad ise sööma 3x päevas (seda tegime ka meie). Riisi söömisest on aga tekkinud tagajärjed elanike tervisele – väga palju on kolesterooliprobleeme ja diabeeti.
Riisi ja nuudlite juurde pakuti igal söögikorral erinevaid lisandeid: liha (kana, veise), kala, köögivilju erinevatel valmistusviisidel, sojatooted ning kastmeid. Kõik väga vürtsikad. Esialgu oli see päris harjumatu, sest uudishimu oli suur ja tahtsime ju kõike proovida. Mida päev edasi, seda ettevaatlikumaks me muutusime. Aga ka maitsemeeled harjusid. Kui jõudsime koju, siis tundus poepitsa täiesti ilma maitseta olevat.
Kokkuvõttes oli toit väga maitsev, kas see, mis pakuti tänavakärudest ja putkadest. Rohkesti pakuti puuvilja ja neid sai ka tänavalt kaasa osta. Kasutasime seda võimalust korduvalt ja maitsesime vilju, mille olemasolust teadlikudki ei olnud, nagu näit mangostin. Rääkimata mangod, mille hooaeg just parajasti oli, papaiad, väiksed ja magusad banaanid jpm.
Teine reisi osa oli kauaoodatud ookeaniäärne puhkus Balil. Tegime iseseisvalt mõned väljasõidud, kuid kuna aega oli seal napilt (4,5 päeva) ning me ei raatsinud päikest ja sooja merevett kasutamata jätta, siis jäi palju veel nägemata. Tuleb millalgi tagasi minna, et ära näha ka Bali uhked riisiterassid, ahvide mets ja väiksed naabersaared.

Kokkuvõtteks, mida see reis meile õpetas:
1. Indoneesiasse minnes on kõige ebasobivam sõiduk kohalikus liikluses suur turistibuss.
2. Tuleb varuda aega ja olla kannatlik, sest Indoneesias aega planeerides tuli see korrutada kahe või isegi kolmega.
3. Ole avatud, kohalikud elanikud on avatud ja sõbralikud. Kasuta seda ära kõige paremas mõttes, et suheldes elamusi koguda.
Jagasin siinkohal pigem oma reisikogemust kui fakte. Oleme abikaasa Aivariga aktiivsed reisijad, ka meie lapsed on selle pisikuga nakatunud. Minu hinnangul jagunevad reisid kaheks: esimesed, mida ka rohkem praktiseerime on isekorraldatud privaatreisid (ise vastutad, aga oled ka ise oma aja ja soovide peremees). Teiseks on võimalik kasutada professionaalide teenuseid reisides grupina. Sel juhul ei ole vaja suurt midagi ettevalmistuseks teha, kui raha õigel ajal üle kanda. Kahjuks ei ole sel juhul võimalik teha valikuid päevade sisustamisel ja kohtade külastamisel. Head ja vead mõlemal juhul, siiski arvan, et edaspidi paneme oma reisid ise kokku ja seikleme omapäi. Reisisihtkohti on ju lõpmatult. Ka meie oma armsas Eestis on palju avastamist.
PS. Lennujaamast kodupoole sõites piki inimtühja Rakvere-Rannapungerja teed, kujutlesin, mis mõtteid võib selline olukord tekitada siia sattunud indoneeslasele. Ta tunneks end kui asustamata saarel.