Kes ka Kihnus pole käinud, tunneb saare naiste triibuseelikuid, meeste troisid, Kihnu Virve laule, Kihnu Jõnni, kalakastidega mootorrattaid ja kihnlaste muhedaid ütlemisi ometigi. Saar on väike, kuid vaatamist-kuulamist palju.
Kihnut (Kyne) mainitakse esmakordselt aastal 1386. Väljakaevamistel on aga selgunud, et kalurid ja hülgekütid käisid saarel laagris juba 3000 aasta eest. Kihnu väin on rahvusvahelise tähtsusega linnuala. Sangelaidudel on Eesti suurima kühmnokkluikede koloonia pesitsuspaik, seal tunnevad end mõnusalt ka hall- ja viigerhülged. Seetõttu on inimese viibimine Sangelaidudel 15.04-15.07 keelatud. Looduskaitse all on veel kaks suurt rändrahnu – Kassikivi (üm. 4,5 m) ja Liiva-Aa Suur Kivi (üm. 12 m), mõisaaseme kolm vana pärna ja Koksi talu vana tamm. Metsloomi leidub saarel vähe, vahepeal arvukad jänesed on rebased välja vahetanud.
Majakas Kihnu lõunatipul Pitkänä neemel monteeriti 1864. a. Inglismaal valmistatud detailidest, ajalooliselt on majakavahtideks olnud peamiselt venelased. Esimene, Kihnu saare põhjatippu ehitatud kirik on nüüdeks hävinud. 1846-1847 võttis enamus kihnlasi vastu õigeusu, lootuses tsaarilt maad saada. Tsaarid kadusid, õigeusk jäi.
Kihnu muuseumis võib tutvuda enam kui 700 eksponaadiga ja kuulsate kihnlaste elulugudega, nautida Kihnu naivistide loomingut. Kindlasti tasub oma silmaga üle kaeda uus rahvamaja.
Külaline Kihnul hätta ei jää: saarel on nii turimistalusid ja kauplusi, kui ka kämping ja telkimisplats.
Kohale saab meritsi Pärnust reisiparvlaevaga „Reet“ (ülesõit 2 tundi ja 30 min) või Munalaiu sadamast Pärnumaal reisiparvlaevaga „Amalie“ (ülesõit 60 min).
Sõidugraafikud leiab veebilehelt www.veeteed.com
